Laurentsiuse Selts

German English es fi French it ru sv

Kirjutised Kuusalu kohta

Kuusalu kiriku sünnilugu
M. J. Eisen. Esivanemate varandus. Kordustrükk. Tallinn, 2000

Ristiusu meie maale toomise ajal võtnud üks ristiusku meister nimega Laurits ette kirikut ehitada. Võimus olnud sel ajal veel paganate käes, seepärast olnud töö väga raske.

Viimaks ometi saanud kirik valmis. Aga paganad tahtnud seda oma ebajumalate kojaks teha, mida Laurits koguni ei tahtnud. Nende tüli kestnud juba tükk aega. Paganad lubanud selle siis ristiusu kirikuks, kui Laurits laseks enese ära põletada. Nad lootsid kindlasti, et Laurits seda ei tee. Aga Laurist lasknud enese hea meelega ära põletada, kui aga kirik ristiusu kirikuks jääks.

Lauritsa põletamine sündinud umbes pool versta kirikust eemal Kuusalu küla väljal, suure laia kivi peal. Kivi on veel praegugi alles. Sinna sisse raiutud tulerest ja kääris, millega Lauritsa pea otsast ära lõigatud, tunnistavad seda kohta. Lauritsa tuhk viidud rooma linna ja maetud sinna maha.

Põletamine sündinud just lauritsapäeval, ja sestsaadik pühitsetakse lauritsapäeva. Iseäranis suur püha on ta selle kihelkonna rahvale, sest et ta kiriku nimepäev on. Lauritsa põletamisest saadik saanud kirik kohe nimeks "Püha Lauritsa kirik", kuidas teda veel praegugi tihti nimetatakse. Miks kirikut on hakatud hilisemal ajal Kuusalu kirikuks kutsuma, on mul teadmata.

Paganad vihastanud seepärast väga palju, et see ristiusu kirikuks jäänud, ja pannud vande peale: "Kui ühel lauritsapäeval seitse venda mustakõrvi ruunhobustega kiriku sõidavad, siis peab kirik maa alla vajuma kõige täiega tükkis." Ainult lipuvarda ots jäävat välja, kust iga uueaasta õhtu kellahääl peab välja kostma¹.

Ristirahvas aga muretsenud kirikule ilusa kella ja käinud rõõmuga kirikus.

Tükk aega peale seda tulnud sõda ja vaenuvanker hakanud liikuma. Hirmuga, et ilus kirikukell ehk vaenlaste näppu juhtub, võtnud rahvas kella tornist ja visanud umbes saja sülla kaugusel kirikust põhja pool olevasse allikasse, kus ta veel praegugi pidavat olema. Loetud ka veel niisugused sõnad, et seda keegi muu käte ei saa, kui panejad ise. Vaen tappis panejad ja nõnda seisab kell sõnade kütkes igavesti. Praegu on allikas nõnda kella moodi kõva asi (vist kivi), ja rahvas arvab kindlasti, et see kell on.

Kord pannud üks mees suvel vähese vee ajal jämeda köie selle kella moodi asja külge ja kas paari härgi ette vedama, aga köis läinud katki ja kell jäänud allikasse.

¹ Et kirik pisike oli, pidas õpetaja rahvarohkuse pärast lauritsapäeval õues jutlust. Rahvas arvab selle olevat kartuse pärast, et kirik ükskord sel päeval maa alla peab vajuma. Nüüd kui kirikut 1890. Aastal suurendati, peetakse jälle sel päeval kirikus jumalateenistust - Üleskirjutaja märkus.


Lauritsapäev
Eesti Kirjandusmuuseumi rahvapärimuste kogust. H. III 17, pag 695-7. J. Tannenthal Amblast, 1894

Kuusalu kirik pühitseb iga aasta Lauritsa päewal oma nime või alustuse päewa. Üks wana 80-aastane naesterahwas jutustab, et tema ema ajal on tahetud Lauritsa päewa püha ära kautada. Kiriku uksed pandud sell päewal lukku, inimesed mõisades aetud tööle, kellegi põle püha antud. Neid inimesi, kes kodus taludes elanud, on tähentatud päewal kiriku juure palju kogunud, aga põle saanud kiriku, sest kiriku uksed olnud lukus. Rahwas kuulnud Kolga mõisas on ikka kui kiriku kellad löönud. Läinud ka siis sinna. Aga ei midagi. Rahwas (töölised) leikanud aga põllul rukid ja teinud mis igaühele ette olnud antud. Siis kuulnud jällegi rahwas, et kiriku pool kellad löönud ja läinud ka kiriku juure tagasi. Kirik olnud ikkagi kinni. Rahwas ootanud ikka kiriku uste lahti tegemist ja seisnud kiriku juures. Keskpäewa ajal on tõusnud siis suur must pilw üles, müristanud, wälku löönd ja põletanud kõik Kolga mõisa rukid tuhaks. Siis saanud mõisa härra aru, et sell päewal ei tohi tööd teha, waid peab püha pidama. Saatnud ka siis peale seda töörahwa kiriku juure, kus teised ammugi kiriku uste lahti tegemist oodanud. Tehtud ka siis sell samal päewal kiriku uksed lahti ja peetud jumalateenistust. Pärast seda ei ole enam katsutud Lauritsa päewa püha keegi Kuusalu kihelkonna mõisnik ära keelata, waid igal pool peetakse püha.


Muud Kuusalust pärit pärimused

Allikas: www.folkloor.ee

E 3120/2 (1) < Kuusalu khk., Mähuste v. - Hans Rebane (?). Sama tekst vt H II 47, 29/30 (3). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005

Metsahalgjad Kolm põlve tagasi tulnud Kosu külast Lõppe meestest üks ülestõusmise esimese püha hommiku Mähuste Tudupeksi soodu metsiksemängu. Mees hulkunud mööda soodu kõige hommiku, ei ole mitte ühte lindu leidnud, mispeale ta viimaks siunama ja vanduma hakanud. Viimaks päevatõusu ajal, kui ta kodu tahtnud hakata minema, kuulnud ta kaugelt üht metsikse laulusahinat ja hakanud sinnapoole minema. Ligemalle jõudes muutunud laul justkui sea röhkimiseks, ja kuda rohkem ta edasi läinud, seda imelikumaks läinud healed. Viimaks kostnud suur kohin taale kõrvu, otsekui oleks heinasaadu veetud, ja juba paistnud suur must kogu mehele silma, kes hüüdnud: "Ma tulen!" "Tule! Kes sa oled?" vastanud mees. "Ma tulen!" hüüdnud halgjas teist korda. "Tule! Ma lasen!" vastanud mees. "Lase. Sääreluud on kõvad, ma tulen," kostnud jälle imelik kogu. Mehel juhtunud just õnne kohe hõbekuul taskus olema, pannud selle ruttu püssi sisse ja lasknud, mispeale must kogu lõhki läinud ja suur tulekera välja tulnud, kes hirmsa kohinaga Suru mõisa poole hakanud veerema ja seal ühe mehe ära tapnud, kes ka just parajaste sel hommikul metsiksejahis olnud. Mehele teinud see nõnda hirmu, et ta enam ilmaski pühapäevadel püssiga mööda metsa põle hulkunud.

E 3122a/4 (2) < Kuusalu khk., Mähuste v. - Hans Rebane (?) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005

Kord tulnud kolm töömeest Lehtse mõisast nüüdse Aegviidu jaama poole. Nende tee viinud neid Jäneda kuusikust läbi, olnud just südaöö aeg. Järsku näevad nad kedagi laterna tulega teele ilmuvat. Meestel hea meel, et saaksid seltsis tulevalgel käia, sest öö oli väga pime. Nad kiirustasivad käiku, aga ei saanud tulemeest kätte. Kord oli ta õige ligi, kord kippus ta meeste silmist kaduma, kord ilmus ta meestele pooles puudes, kus ta, natuke meeste eel meestega edasi läks. Sedaviisi läinud nemad niikaua kuni kuusiku lõpuni. Minnes keelanud üks Saaremaa mees teisi ja ütelnud: "Olge temast rahul, ärge puutuge temasse, mina olen temaga juba kimbus olnud. Metsa lõpul läinud ta äkitselt metsa ja teinud hirmsat häält, otsekui öökulli häält, mis peale Saaremaa mees teisi jälle vaikida käskinud. Kuda Saaremees temaga juba kimbus olnud, põle kellegil kange hirmu pärast meeles olnud pärida. Seekord aga peasenud mehed tema käest ilma vigata. Hilja aja eest veel elanud üks neist meestest, kes seda lugu mitmele jutustanud.

E 3131/2 < Kuusalu khk., Mähuste v. - Hans Rebane (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005

Näkk Korra läinud mees soodu kõndima ja näinud ühe lauka juurde jõudes ilusa kuldsõrmukse lauka sõrvas maas hiilgavat. Nii pea, kui mees sõrmukse maast ära võtnud ja sõrme pistnud, tõmmanud näkk teda laukasse. Üks karjane, kes seda eemalt näinud jooksnud seda lugu teistele jutustama. Suure otsimise peale leitud mees lauka põhjast, kõva nuia külge kinni seutud ja ei enam hinge tossugi sees. Näkk oli teda ära käägistanud.

E 3135/40 < Kuusalu khk., Mähuste v. - Hans Rebane (?) Mt.810. Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005

Aamens Kord läinud mees metsa kõndima ja õnnetuse korral juhtunud ta ära eksima. Kui ta juba küllalt mööda metsa ümber oli hulkunud, tuli taale viimaks vanapagan, kolmnurkane inimese sõrmeküüntest kübar peas, vastu ja pärinud järele, mis mehel viga. Kui mees õiendanud, et ta ära eksinud, lubas vanapagan teda siis õigele teele juhatada, kui ta aga selle asja, mis mehele kodu saades kõige enne vastu juhtub, temale lubaks. Mees mõtelnud järele: "Mis mulle siis õige vastu juhtub, võibolla minu veikene koerakutsikas ja selle võin ma juba küll ära lubada, minu va teinepool nuriseb ikka, et ma ta ära surmaks, olla ju muidu toidu raiskajaks." Selle mõtte järele lubas mees paganalle, mis see nõudis ja järsku nägi ta, et ta oma värava taga metsas oli. Aga kuda ehmatanud mees, kui taale õue astudes tema veikene seitsme aastane poeg vastu tulnud. Mehel olnud hea nõu kallis ja sellepärast võttis ta poja ja rutanud kirikuõpetaja juurde temalt nõu küsima. Õpetaja saanud aru, et siin enam nalja asi ei ole ja viinud poisi kiriku altarisse ja tõmbanud altari ukse ette kriidiga kolm risti ning ütelnud poisile: "Kui seie kiriku keegi peaks tulema ja sind välja kutsub, käsi teda Issameie palvet lugeda ja pane hoolega tähele, kes palve lõppu "amens" ütleb, siis ära koguni välja mine, ütleb aga keegi selgeste "aamen", siis mine julgeste välja." Esimesel päeval tulnud kirik inimesi täis ja kõik kutsunud poissi välja, aga kui poiss neid Issameie palvet laskis lugeda ja nad igaüks "amens" ütlesivad, siis ei usaldanud poiss välja tulla. Teisel päeval tulnud juba vähem inimesi kiriku, kes kõik "amens" ütlemisega poissi välja ei suutnud meelitada. Kolmandal päeval tulnud veel mõned ja nendega olnud samasugune lugu, kui esimestega. Õhta eel ilmunud kirikuõpetaja ise kirikusse ja kutsunud poissi välja, aga poiss arvanud mõne sarvilise kirikuõpetajaks ennast muutnud olema, sellepärast lasknud poiss teda ka Issameie lugeda. Et õpetaja "amen" ütelnud, läinud poiss julgeste välja. Isa tulnud ja tänanud õpetajad hea ja targa abi eest ja läks pojaga rahulikult koju. Pärast seda pole keegi enam poissi nõudma tulnud ja nad elanud rahulikult kuni surmani.

E 3148/54 < Kuusalu khk., Mähuste v. - Hans Rebane (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005

Kuusalu kirik Ristiusu toomise ajal meie maale võtnud üks ristiusku meister nimega Laurits ette ühte kirikut ehitada. Võimus olnud sel ajal veel paganate käe, sellepärast olnud see töö väga raske. Viimaks ometi saanud kirik valmis, aga paganad tahtnud seda oma ebajumalate kojaks teha, mis Laurits koguni ei ole tahtnud. Nende tüli kestanud juba tükk aega kuna paganad siis seda ristiusu kirikuks hea meelega lubanud, kui Laurits ennast ära laseks põletada. Nad lootnud kindlaste, et Laurits seda ei tee. Aga Laurits lasknud ennast hea meelega ära põletada, kui aga see kirik ristiusu kirikuks jääks. Lauritsa põletamine sündind siis umbes pool versta kirikust eemal Kuusalu küla väljal suure laia kivi pääl. Kivi on veel praegu alles ja sinna sisse rajutud tulerest ja käärid, miska Lauritsa pea otast ära leigatud, tunnistavad seda kohta. Lauritsa tuhk viidud Rooma linna ja maetud sinna maha. See põletamine sündinud just lauritsapäeval ja sest saadik pühitseta Lauritsa päeva. Iseäranis suur kirikupüha on ta selle kihelkonna rahvalle, sest et ta selle kiriku nimepäev on. Lauritsa põletamisest saadik saanud kirik kohe Püha Lauritsa kirik nimeks, kuda teda veel praegugi tihti nimetakse. Kuda teda hiljemal ajal Kuusalu kirikuks kutsuma on hakatud, on mul teadmata. Võibolla ehk selle küla pärast, mis seal ligi on. Paganad vihastanud sellepärast, et see ristiusu kirikuks jäänud, väga palju ja pannud kirikule vande peale: "Kui ühel lauritsapäeval seitse venda mustekõrvi ruunade hoostega kiriku sõidavad, siis peab kirik maa alla vajuma kõige täiega tükis, ainult lipuvarda ots jääda välja, kust iga uueaasta õhta kella heal välja peab kostma." (Et kirik pisike oli, pidas õpetaja rahvarohkuse pärast lauritsapäeval õues jutlust. Rahvas arvab, et see selle kartuse pärast on, et kirik maa alla ühe korra sel päeval peab vajuma. Nüüd, kui kirik suurendud sai (a. 1830) petta jälle sel päeval kirikus jumalateenistust). Ristirahvas aga muretsenud kirikule ilusa kella ja käinud rõemuga kirikus. Tükk aega peale seda tulnud sõda ja vaenuvanker hakanud liikuma. Hirmuga, et ilus kirikukell ehk vaendlaste näppu juhtub, võtnud rahvas kella tornist ja visanud umbes saja sülla kaugusel kirikust olevasse põhja poole allikasse, kus ta veel praegugi pidada olema. Taale loetud ka veel niisugused sõnad, et teda keegi muu kätte ei saa, kui panijad ise. Vaen tappis panejad ja nõnda seisab kell sõnade kütkes igaveste. Praegu on üks kella moodi kõva asi (vist üks kivi) seal allikas tunda ja rahvas arvab kindlaste, et see kell on. Kord pannud üks mees suvel vähese vee ajal jämeda köie selle kella moodi asja külge allikas ja kaks paari härgi ette vedama, aga köis läinud katki ja kell jäänud allikasse.

E 3160/4 < Kuusalu khk., Mähuste v. - Hans Rebane (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005

Tuuletegija Üks Kolga ranna mees oodanud kord Tallinna sadamas juba poolteist nädalat tuult, et kodu saaks sõita, aga otse kui mehe kiuste põle mitte tuule tibagi tulnud. Ta sammunud pahameelega mööda sadamat edasi-tagasi, kui korraga üks Hiiu saare mees tema ette astunud ja vanamehe pahameele üle järele pärinud. Kui ta kuulda saanud, et teine tuult ootab, naernud ta ja ütelnud: "See on tühi asi tuult teha. Kui sa mulle natuke viina ostad, siis teen ma sulle kohe tuult." Rannamees mõtelnud - viina võin ma sulle küll anda, aga tuult, et ta mulle tuult teeb, see on küll vale. Annud aga siiski hiidlasele viina. Selle peale kutsunud hiidlane vanamehe sadamasse ja küsinud rannamehe kaelarätikut oma kätte, löönud kolm sõlme sisse ja annud vanamehe kätte, üteldes: "Nüüd kohe, kui minema hakkad, päästa üks sõlm lahti, kui siis veel tuult puudub, siis hellita teist sõlme ka natuke, aga ära täieste lahti tee. Kolmat sõlme ei tohi sa koguni puudutada." Rannamees pannud seda õpetust ikka naeruks, tõmmanud siiski purjed lahti ja seadnud sõiduriista sõidu tarvis valmis. Nüüd peastnud esimese sõlme lahti ja - ennäe imet! - paras tuul tõusnud ja laevuke hakanud edasi minema. Ta hellitanud ka teist sõlme natukene, siis läinud tuul õige vingemaks, et rohkem enam koguni tarvis ei ole olnud. Majal olnud kõik meri vaikne, aga rannamehel olnud tuult küll. Kodu ligidal teinud ta teise sõlme täieste lahti, siis tõusnud niisugune torm, et enam laeva naljalt ankrusse panna ei ole tahtnud saada. Kolmas sõlm jäänud puudutamata. See mees elanud veel hilja aja eest ja rääkinud seda lugu mitmele, et see täieste tõsi olla.

Oma Saare uurimus: Kahalast Tõnismäele

Sulev Truuväärt, Bruno Pao

Reede, 27. aprill 2007 Oma Saar

KATKEND

...

Sakslased, kes olid saanud käsu loovutada Mandri-Eesti vaenlasele, püüdsid selle operatsiooni käigus tõkestada vaenlase kiiret pealetungi peateede suunal sedavõrd, kuidas jõuti evakueerida elavjõudu ja tehnikat, eelkõige Tallinna ja Paldiski sadama kaudu. Ühe esimese tugevama tõkkelahingu andis Kose-Anija-Soodla-Kuusalu joonel kindral Kurt Gerocki lahing-grupp, mis põhiosas koosnes mereväe rannakaitseüksustest.

Püüame juba trükivalgust näinud kirjalike andmete täienduseks peatuda lähemalt lahingul, mis peeti Tallinn–Narva vanal kruusamaanteel Kuusalu vallas Kahala küla juures 21. septembril. Kahala oli oma järve ja posti-jaamaga peamisel itta kulgeval liiklussoonel tähtis küla. Nüüd püüame võrrelda kohalike elanike mälus säilinud sõjamälestusi muude ametlike ülestähendustega.

Näiteks sakslased kinnitavad, et kohtumislahing Vene tankikiiludega Kahala küla lääneserval Loo jõe joonel algas enne keskpäeva. Nõukogude allikas märgitakse, et 117. laskurkorpuse eelsalk kindralmajor I. Jastrebovi juhtimisel väljus Rakverest kell 11. Virumaa pealinnast Kahalani loeti ligi 60 kilomeetrit, mille läbimiseks kulus vähemalt poolteist tundi.

Kohalik elanik Adolf Lindvest kinnitas 1975. aastal vestluses, millest on tehtud märkmeid, et sakslased taandusid Loo jõe äärde ettevalmistatud nn Liiva kaitseliini positsioonidele hommikul ja keelasid külaelanikel viljamasindamise tööd ning käskisid peagi algava lahingu puhuks kõigil varjuda. Suur hulk elanikke tõttas varjuma Hirvli metsakülla. Ise tungisid nad õunapuuaedadesse puid raputama ja õunu taskusse ajama. Adolf Lindvestile, kes jäi kohale ja püüdis nende tegu laita, öeldi, et kas tahad õunad Ivanile jätta. 30–40 punaarmee tanki koos nendel paiknevate umbes ühe pataljoni jao jalaväelastega saabusid külla siiski pärast keskpäeva. Külavanem Jaanus Heina kinnitusel teavad küla vanemad inimesed, et lahingutegevus algas umbes kella ühe paiku.

Esimesena tormas postijaama lähedal tankile vastu Vaga talust pärit Artur Jalakas (1912–1944, arvatavalt varem erariides ringi liikunud Saksa-aegne piirikaitse vastuluuraja), tulistas käsirelvast tankil istuvate Vene sõdurite suunas ja tappis neist kolm meest, kes maeti hiljem külaelanike poolt teelähedaste kuuskede alla, kus nad lebavad tundmatus hauas tänaseni. Ennastsalgav külaelanik püüti kinni, otsiti läbi ja kui tema taskust leiti mingi aumärk, lasti kohapeal maha. Tema hauda Kuusalu kalmistul teavad paljud kohalikud inimesed.

Hetkel, kui tankid hargnesid (sõitsid ka üle kiviaedade), asusid tankidelt ja nende tagant jalaväge tulistamisega peletama ja hävitama ka sakslased. Tankirünnaku tõrjumiseks hakkas küla ja jõe vahele mürske tulistama ka Loo-Muuksi piirkonnast sakslaste 105-mm välihaubitsa patarei.

Adolf Lindvesti kodutalu kuuri taha kukkus mürsk kella kahe paiku. Selleks ajaks oli üks tankidest jõudnud sakslaste kaevikute reale üsna lähedale. Sealt tulistati tanki suunas Faustpatrone (rahvakeeli „tankirusikas”), mis tabades tanki süütas. Saksa allikates märgitakse, et tankihävitaja madrus Havlitschek langes selles lahingus. Tanki meeskonnast jäid järele kõrbenud kondiotsad, mida Adolf Lindvest oma silmaga nägi. Tankis võis olla neli meest. Nende nimesid pole teada.

See edukas kaitse pidurdas punaarmee väeosade kiiret pealetungi. Mööda teed ida poolt tulijaid kuhjus Kahala piirkonda palju. Liikursuurtükkidele järgnesid veel reaktiivmiinipildujad ja jalaväeosad. Adolf Lindmetsa talu keldrisse paigutati lahingutegevust juhtiv staap. Veeti sideliini kaablit. Postijaamas avati haavatute sidumispunkt. Äge lahing kestis ehk pisut üle tunni. Vastu õhtut sakslaste vastupanu lõppes. Venelased tõmbusid ringkaitsesse. Mingi osa soomustehnikat ületas siiski jõe, sest sillad olid õhkimata. Kaberla poolt kostis hõredat tulistamist.

Loo jõe ääres korjati kokku haavatuid ja langenud ohvitsere. Adolf Lindvest mäletas hukkunute hulgas ühte kaptenit ja vanemleitnanti. 22. septembri hommikul, kui kõik oli vaikseks jäänud ja laskmise müra ka kaugemal raugenud, sõitis staabi juurde veoauto ja surnud ohvitserid tõsteti peale. Lindvest küsinud, et kuhu te need viite. Tallinna, vastanud toimingut juhatanud ohvitser. Seitse-kaheksa langenut sõdurit maeti pisut eemale ühte mürsuauku. Kuhu nad aastakümneteks unustati.

Nõukogude allikate põhjal ollakse arvamusel, et 25. septembril 1944. a maeti Tallinnas Tõnismäe, Toompuiestee ja Kaarli puiestee vahelisele kolmnurksele väljakule esimesena vähemalt kolm Tallinna hõivamise operatsioonis langenud ohvitseri.

Need võisid olla Kuusalu vallas Narva maan-tee piirkonnas langenud polkovnik Konstantin Kolesnikov, kapten Ivan Serkov ja leitnant Vassili Volkov, kellest kahe esimese langemise kuupäevaks on sõjakomissariaadi andmetel 21. september. Ülejäänud 10 punaväelase põrmud, kelle langemisajaks loetakse 22. september 1944, on ilmselt Tõnismäele ümber maetud aprillis 1945, kui selleks korraldati pidulik tseremoonia. Tallinnas oli sel ajal hõivamislahingute käigus langenud ja hiljem haavadesse surnud sõjameeste haudu viies kohas. Tolle ümbermatmise jäädvustanud fotodel võib loetleda ligikaudu kümme puusärki. Iga puusärki kannavad neli sõdurit, mis osutab sarkade kergusele.

18. mail 1945 otsustas Tallinna Linna TSN Täitevkomitee oma istungil nimetada Tõnismäe matmiskoha „Tallinna I Masinatehase töötajate kollektiivi soovil” Vabastajate väljakuks.

....

http://www.saartehaal.ee/print.php?content=artikkel&artid=1697&sub=12&sec=13


Jüriöö mässust

E.V.Saks

...

Aastal 1348 ordu võimu all peetud esimesel Põhja-Eesti vasallide maapäeval Kiius, Kuusalus, koostatud delegatsioon märgib rüütlitena (milites): Died. Tolk (eesti, ilmselt peamees), Gottf. Parenbeke (tõenäoliselt eesti) ja relvakandjatena (armigeri) Herkele (eesti), Kele, Parenbeke, Hafesforden ja Thoreida (UB.2, 884). Seega 4 eesti soost vasalli kolme sakslase kõrval. Vastavalt Gramile (I, 47). sama vasallkond oli veel a. 1348 väga nördinud, et nad enam ei kuulu Taani valitsuse alla. Nad saatsid saadikud kuningas Magnuse kui vahemehe juurde ja esitasid talle Taani kuninga Christophi tõotuse teksti a. 1329 (vt. UB.2, 737), mille kohaselt Taani ei anna k u n a g i Eestimaad ära. Vasallid soovisid, et kuningas maksaks ordule 19 000 hõbemarka- ja nõuaks Eestimaa tagasi! Nähtavasti see intriig ei andnud tulemusi ja paavst vabastas Taani kuninga antud vandest ja nõudis temalt, et ta teeks pattude kahetsuse reisi Pühale Maale (Suhm, 13, 192).

(http://www.weissenstein.ee/articles.php?id=2&page=2)

Eesti prohvet Järve-Jaan

M. J. Eisen

Teine, täiendatud trükk.

Tallinnas, 1921

1564 astub Harjumaal Kuusalus üks eestlane üles, ennast Jumalast läkitatud prohvetiks nimetades. Kahjuks ei nimeta Russov selle Eesti prohveti nime. Ülepea läheb ajalooraamatu kirjutaja sellest prohvetist liiga ruttu mööda. Me kuuleme ainult nii palju, et Kuusalu prohvet usupuhastajana tahab esineda, õigem paganuseajal pühitsetud neljapäeva ristiusu pühapäeva asemele uueks üleüldiseks pühapäevaks seadida. Valjult kuulutab ta uut õpetust oma ümbruses ja leiab palju poolehoidjaid. Rahvaski nähakse seda prohvetit uskunud olevat. Vististi pani ametlik kirik prohveti tegevusele pea piiri; me ei kuule, et sel püsivamat tagajärge oleks olnud.

...

Uuemal ajal omandas Maltsvet enesele prohveti kuulsuse. 1859 astus ta Järva ja Harjumaal prohvetina üles.

Korra nimetas ta ennast Mooseseks, korra ristijaks Johanneseks. Jutlust pidades ja meeleparandust nõudes leidis ta palju poolehoidjaid. Neid lubas ta Samariasse viia kuivalt läbi mere. Jutlustamise kõrval kuulutas ta agaralt ette: "1862 lähevad kõik hukka, kes mu järele ei käi. Eestimaal tuleb nii suur vere ara valamine, et veri kedreluuni ulatab." Teise korra ennustas ta jälle: "Tuleval kevadel viib Püha Vaim kõik äravalitud pilvel ära." Jälle teise korra hüüdis ta jõele: "Seisata, et me kuivalt läbi läheme!" Kui ta ettekuulutused täide ei läinud, lükkas ta süü rahva umbusu peale. Hiljemini lubas ta järelkäijaid Lasna­mäelt valge laevaga Kaananisse viia. Ilmumata laeva asemel viis Maltsvet järelkäijaid maad mööda Krimmi. Ebaprohvetina täide minemata ettekuulutuste pärast esinedes kahanes Maltsveti kuulsus juba ta elupäivil ikka enam. Pärast surma jäi Maltsvet hoopis unustusesse, kuni kirjanik E. Vilde käesoleval aastasajal oma teosega ta kõigile rahvale uuesti tuttavaks tegi.

(http://www.virtsu.ee/artiklid/1921-Eisen_Jarve-Jaan.html)

PS Oma tegevusega tugeva jälje ka Kuusalu ümbrusesse jätnud prohvet Maltsvet (Juhan Leinberg) on maetud Reopalu kalmistule (S.V.). Paide linnavalitsuse poolt korrastatud prohvet Maltsveti (ristil nimekuju: Johann Leinberg) haud Paide linnas Reopalu kalmistul: kuldse nimesildiga raudrist ja selgitav tahvel.

 

 

 
 
 
 


 

Powered by CMSimple| Template: ge-webdesign.de| html| css| Login