Laurentsiuse Selts

German English es fi French it ru sv

Kolga rand


Kolga rand: rannakülad mööda Juminda poolsaare rannikut Pudisoost läänes kuni Hara Külaotsani idas.
Allikas: http://xgis.maaamet.ee/xGIS/XGis


Kolga rand on ametlikult määratlemata ning geograafiliselt täpselt piiritlemata termin, mis tähistab ühte huvitavamat osa Kuusalu kihelkonnast. See on Juminda poolsaare rannik, kus asub rida kalameeste ja piiritusevedajate külasid alates Pudisoost kuni Harani. Hara küla osas lähevad arvamused lahku: kas Kolga rand lõppes Lõuka mäe või Külaotsa juures. Kolga ranna külad olid seotud Kolga mõisaga, seal elasid randlased, kes kõnelesid omapärast rannamurret . Eesti Rahva Muuseumi esimene Kuusalu kihelkonna päritoluga ese, milleks oli vaip, koguti juba viis aastat enne muuseumi rajamist kunstnik Ants Laikmaa (tollal Hans Laipman) poolt just nimelt Kolga rannast.


Eesti eri piirkondades on aegade jooksul välja kujunenud erinevad keelekujud. Eesti keele kahe suurema murderühma, põhjaeesti ja lõunaeesti murrete vahelised põhierinevused on väga vanad ning ulatuvad aega, mil läänemeresoome algkeelest alles hakkasid eralduma üksikud keeled. Kahe hõimumurde lähenemisest sai alguse eesti keel. Kuid sunnismaisuse tekkimisega alates XIV saj lõpust kitsenesid eri paigust pärit inimeste suhtlemisvõimalused – tihedam läbikäimine säilis kihelkonna piirides, ühe kiriku ümber koondunud inimeste vahel. See tõi kaasa paikkondlike keelekujude üha selgema eristumise.

Eesti keele ala jaguneb kahte selgesti erinevasse ossa: lõunaeesti murded ja põhjaeesti murded – piir nende vahel kulgeb umbes Võrtsjärve põhjakalda kohalt (vt kaart). Päris omaette jääb kolmas ala, Kirde-Eesti rannikumurre (R), mida kõneldakse Tallinnast ida poole jääval Soome lahe rannikul. (Raamatu K. Pajusalu, T. Hennoste, E. Niit, J. Viikberg, Eesti murded ja kohanimed. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2002, lk 154 kohaselt hõlmab rannikumurre läänes Jõelähtme, Kuusalu ja Haljala kihelkonna rannikupoolsed alad ning Viru-Nigula kihelkonna, idas Vaivara.) Põhjaeesti murderühma kuulub neli murret: saarte murre (S), läänemurre (L), keskmurre (K) ja idamurre (I). Lõunaeesti murderühma kuulub kolm murret: Mulgi murre (M),Tartu murre (T) ja Võru murre (V).

Eesti murdealade kaart. Allikas: www.eki.ee

Iga kohamurre jaguneb omakorda väiksemateks paikkondlikeks murrakuteks, mille piirid kattuvad enam-vähem omaaegsete kihelkondade piiridega.

Kahe suure murderühma vahelised erinevused puudutavad keele ehituse olulisi nähtusi, nagu näiteks käändsõna mitmusevormide moodustamine. Rannikumurde eripärana võib mainida sise- ja lõpukao puudumist paljudes vormides (nt kandama pro kandma, metsa pro mets) ja vältevahelduse puudumist.

Teksti allikas: http://www.eki.ee/books/ekk09/index.php?p=1&p1=2


Arvo Krikmanni koostatud ja 1981. aastal kirjastuse "Valgus" poolt avaldatud kogumikus Meri andab, meri ottab on valimik vanasõnu, ms pärinevad Kuusalu, Kadrina ja Haljala kihelkondadest, eriti just nende kihelkondade ranna-aladelt. Kogumikus on palju vanasõnu, mis on tuntud ainult Kuusalu kihelkonnas (nt nälgäne süöb jänestki, höve ige lendävä nogas).

Randlased ja elu rannas

Vana Kannel III. Kuusalu vanad rahvalaulud I. Eesti Rahvaluule Arhiiv. Toimetanud Herbert Tampere. Tallinn: K. O.-Ü. "Kultuurkoondis", 1938

Kuigi Kuusalu on vaid keskmise suurusega kihelkond, ei ole siin rahvastik oma tegevusaladelt ja laadilt kaugeltki ühetaoline. Ulatuslik rannik suunab väga arvuka rahvahulga elu merele ja loob neile hoopis teised tingimused kui

maismaal. Päälegi on rannakülad, vähemalt kahel suurel neemel, eraldatud maaküladest võrdlemisi suurte kauguste ja tühjade maa-aladega. Need kaks Kuusalu osa, maa ja rand, on elanud palju sajandeid kõrvuti väheselt omavahel kokku puutudes ja välissuhetelt orienteerudes kumbki eri suunda: üks käis läbi maitsi muu Harjumaaga, teine suhtles meritsi elavalt Soome randadega (Loe Eesti ja Soome rannarahva sidemetest lähemalt Orrman, Elias. Virolaiset Suomen etelärannikolla 1700- ja 1800-luvulla siit). Seetõttu on mõlemad kihelkonna osad teineteisest pikapääle eraldunud isegi keelemurde poolest.


Kuna maarahvas oma eluviisidelt ja laadilt pole kuigi lahkuminev muust Harjumaa rahvast, siis püüame siin pilti anda rannarahvast, liiatigi et selle köite Kuusalu rahvalaulud on talletatud paari erandiga just randlaste käest. Väga tabava iseloomustuse randlasest annab samast põlvnev rahvaluulekoguja Joh. Esken 1894.a.: „….vade toisema luomuga nädon kui maisemaa rahvas. Pääld nähä pisembä seltsi, tomukamma näukarvaga, tulisemma vaimuga. Siiski on pikkembi mihi ka, vade nie on aiglasema luomuga. Lustiligud ja naljategijäd, luuleligud, armastavad laulusi laulada, usinad toisele abi menemäs ja monda muud üäd omadust. Vade kui riidusaavad, siis on kurjad, vade kärmed leppimäs jne. Noidust uskuvad enämiste kaik, moned rohkemb, moned vähemb. Tantsimisega on maarahvast alade ies olled, ennevanast kui ka nüüd. Viina juovad ka nindagu maalgi, vade kui juobuned on, siis on lustilised ja laulavad. Naisterahvas ei oda viina suuremba, vade vanemad naised pruukivad siiski kodu, kortsi ei lähä. – See kirjeldus on selle aastasaja algul arvada. Nüüd on juba muidugi teisem mood.“


Rannainimeste laadist võib saada siiski teataval määral vastupidiseidkujutlusi, olenevalt sellest, kas nendega tutvuda maal või mereligapäevase töö juures. Maal on randlane siiski pikaldane ja veniv, ükskoikne ja lohakaski, temas ei ole märgata ruttu. „Aiga küll,“ lausub randlane,“ Ainult kirpu on tarvis ruttu tappada, muidu hüppab menema.“ Kuid merel, sääl muutub ta hoopis teiseks inimeseks – siis on ta kärme, julge ja toimib kindla käega.


Maarahvast erineb randlane õige märgatavalt just oma ettevõtlikkuse, julguse, avameelsuse ja avarama silmaringiga, nagu see on üldse omane neile, kes tihedamalt kokku puutuvad teiste maade ja rahvastega. Maailmavaatelt on randlane kaunis usklik – ja ebausklikki. See on ka üsna loomulik, sest tema elu merel usaldub sageli vaid saatuse ja õnne hoolde. Kuid rannainimene pole kunagi vagatseja, nagu neid tihti ette tuleb maal vanema põlve hulgas. Norutamist ja variserlikkust leidub siin vähe. Jumalale, mis Jumala kohus, elule, mis elu osa – see näikse olevat nende juhtmõtteks. Niisugune terve elutunne on kaitsnudki randa suuremate usuliste murrangute eest, mis maarahvast on nii sagedasti vapustanud ja selle raskemeelsust süvendanud.


Eelpool märgitud Maltsvetiliikumine üldse raskeil ja ärevail aegadel tabas küll päämiselt randa ning paiskas selle kohati hingeliselt üsna roopast välja, kuid kadus varsti jälge jätmata, kui selleks mitte lugeda põlgust Maltsveti vastu. Nii omavahel kui võõraste vastu on randlane seltsiv, sõbralik ja rahuarmastaja. Need omadused on ehk põlvede kestel rahvale sisse harjunud rohkem kollektiivsust nõudva elu ja töö juures kui seda tingib põlluharijate üksikmajapidamine.

Liiklemine võõrail randadel ja silgukoormatega sisemaal, eriti Järvas, on neid õpetanud hindama võõrastevastuvõtlikkust. Kohtuskäimisi omavahel tuleb ette harva ja vargusi veel harvem. Randlase meretarbed seisavad lageda taeva all või lukustamata võrgukambreis. Igaüks tunneb oma ja võõrast asjadesse lõigatud „peremerkide“ järgi. Küll aga võib randlaste põline vabadusearmastus ja omapärane õigusetunne mõnikord vastuollu minna riigi huvide ja kitsendavate säädustega. Neilgi juhtudel hoiavad nad ühte ega reeda üksteist.


Kõige suurem erinevus maa- ja rannarahva vahel seisab küll nende keelemurdes. See on isegi nii suur, et maainimene näiteks Kolga või Kõnnu ranna murdest vaid suuri vaevu aru saab. Rannamurre omakorda on kahesugune. Läänepoolne on üsna sarnane Jõelähtme ranna omaga ja õige ligidane Viru rannakeelega. See murre omab hulga arhaisme ja soomeligisusi, kuigi pole sündinud soome mõjudel, vaid on relikt kunagisest laiemal maaalal kõneldud põhja-eesti murdest, mis nüüd on tõrjutud kitsale rannikuribale ja muiste siirdunud üle lahegi.


Veelgi arhailisem, kuid seejuures tugevasti Soome poolt mõjutatud on murre Juminda ja Pärispää neemel, nn. „pohiranna“. Eriti viimasel neemel läheneb see õige tähelepandavalt soome keelele. „Pohirannat“ räägitakse enam või vähem puhtalt 11 külas, kusjuures selle lõunapiiri moodustavad Kolga-Aabla, Virve (loe Virve külast siit), Suurpää ja Turbuneeme küla. Näiteks mõlema rannamurde vahel toome ühe lause. Salmistu külas üteldakse: „Vorgud vottasime volga ja 10 eks volg ole vuera oma, aga torm vei keik ja jättas meid ilma,“ aga Kolga rannas: „Vergud odimme velga ja eks velg ole viera oma, vade torm vei kaik ja jätt meid ilma.“ Üldse kostab rannakeel venivalt ja veidi lamedalt.


Rannakülad on ehitatud enamasti kõrgemaile neemeseljakuile merekaldale. Kesk küla käib lai tänav, piiratud kivivõi puuaedade ja taludega. Majad on väiksed ja suuremalt osalt õlg- või pilliroo-katustega. Kuid mõneski külas on ehitatud viimastel aegadel hulk ilusaid ja suuri hooneid. Vanemat tüüpi majade ehitusplaan on järgmine: keskel suurem tuba, selle ühel poolkambrid ja teisel pool koda uksega kummalgi pool; koja otsas on kojakamber mitmesuguste asjade panipaigaks ja suvel elamisekski. Elumajad on seest üsna korras ja puhtad, majariistad lihtsad ja suuremalt osalt kodu tehtud.


Rannarahva kodusest elust annab lühikese ülevaate Leesi randlane M. Liivanurm oma rannaelu ja –sündmusi käsitlevas käsikirjas a. 1920:


KOLGARANNA RAHVA KODUSEST ELUST 1865.A: ALGDES


Ehitused olid suitsutoad, rehetoa moodi ehitatud. Oli tuba, koda ja kodakamber ehk reietuba, reiealune ja sasiladu mõnel ja siis olid vähikesed kamprid tua otsas ehk tua kõrvas. Oli ka Leesi külas neli korstnad olemas. Suurem jagu olid raudkivi ahjud ilma kerikseta, patsasammas nurga peal. Aknad olid vähikesed, nelja ruutuga; kateuksed olid õlgedest, perduksest käis suits välja. Nägin ka vankrisi, kus raudnaelagi külges ei olnud. Suurem osa vankrid olid siis jo rautatud, aga puuassidega ehk telgedega, regedel olid vitsaväätidest aisapärad. Pruugiti ka veel härgi veu tarvis, käidi ka nendega Järvamaal silku kauplemas. Olid kodused käsiveskid ehk käsikivid, misga leivajahu jahvati. Vili kuivatati ahju pohja peal ära, alumine, mis tuhkaseks sai, tuhk sõeluti välja. Söögiriistadeks olid mitmes peres veel puuvaagnad ja taltrikud. Vaaknad olid treitud meistri töö, taltrikud olid kodu tehtud, lusikad ja kulbid tehti kodu. Pärastpoole olid jo linnast ostetud kollasevärvilised puulusikad – nüüd on raud, sink ja ka alominijumist. Silgu kauss ehk soolvee mold oli kodu tehtud, molli moodi tehtud – se oli igas peres. Kalja ja apupiima tarvis olid kapad enamaste kadagapuust tehtud. Mones peres oli kalja kannud tekliga, et prussakad sise ei saand. Kohvikatla ja teekannu veel selajal ei tuntud, kohvi ja tee pruukimine tuli ehk akas ka juba sest ajast siginema. Vana suitsutubade ukse künniksed olid kõrge, kolmandemas palgis, nenda et uks kui neljanurgeline luuk oli. Poletamise eli siis veel ei olnud, siis tehti tööd talve öödel peerutule valgusega. Kodust käsitööd oli selajal palju. Võrgud kooti kodu ja se oli enamiste laste töö. Aeti hommiku vara üles, vahest kell 2. Kellasi siis veel ei olnud, aga selle aset täitis kukk. Õhta oldi nii kaua üleval, et võrgu määra täis kududa. Kes laisk oli, siis pandi nogimust ette. Enne minu olid võrgud 50 silma kõrged, minu ajal kooti 60 silma ja 20 käsisülda pikad, pärast akati 100 silma kõrged kuduma. Linu osteti, need soeti puhtaks, linadest ketrati võrgu lang ja takkudest riie. Särgi ja vootri ja meesterahva pidupüksi valged toimised, naisterahvad tegid seelikud poolvillased, ristilised, uhke värvilangadega. Võrgu paelad tehti käsitsi pööradega, alumine pael kanepist, pealmine pael jõhvedest, obuse ehk härja sabadest; pullud tehti kase tohust, mis kuuse juurdega peale pandi; köied tehti kodu.


Kilunootasid oli jo enne minu muistamist olemas, aga 1875.a ümber akati kilu purki soolama, esite klaaspurkidesse ja pärast plekktoosidesse. Siis akasid rahvas raha saama, siis juba akati isaisa viisidest lahkuma, visati kodune käsitöö kolikampri ja mindi vaapriku töö peale üle niihästi riiete kui majariistade poolest. Siis tulid vapriku võrgud välja, need tõrjusid noodad ära, ainuld talvel jää all veel pruugita. On köisi ja võrgupaelu olemas, ei ooli enam kodu käsitse teha; tuli põletamise eli, ei ooli enam pirgu kiskuda. Oli keiki asja küll saada, niikaua kui tuli suur Mailma sõda, siis tuli jälle keigist asjadest puudu. Randlase pää-tuluallikaks on meri, sest vilets liivane põllulapp ei tasu sageli harimisvaevagi. Kalastamas käiakse enamasti oma vetes. Igal kaluril on rannas koht, kuhu ta juhib paadi. Kivisele rannale on tehtud valgmad,puhastatud umbes sülla laiuselt kividest ja varustatud veerevate puudega nn teladega, mida mööda on paati kergem kuivale vedada. Igal kaluril on niisuguse rannasadama juures oma võrkaed, võrgukuivatamis-vabede ja võrkkambriga, milles hoitakse kalastamistarbeid. Kõik see annab rannale väga omapärase välimuse. Kalapaadid olid vanemal ajal õige väiksed, purjedeta sõupaadid. Alles läinud sajandi keskpaiku hakati enam tarvitama purjesid oma vetes püügil käimistel. Ka võrgud olid varemalt madalamad kui nüüd. Võrgud viiakse välja õhtul ja tuuakse tagasi hommikul. Mõlema toimingu juurde on tarvis normaalselt kolme inimest. Talvel püütakse ka jää alt. Tuuradega raiutakse jäässe augud, pikkade, paarist kõrendast liidetud uitudega juhitakse köis ühest jääaugust teiseni ja veetakse seda mööda noot vette. Soojadel suvepäevadel, kui kalad tulevad parvedena ranna lähedusse, püütakse keerevõrkudega. Varemail aegadel on harrastatud kala- ja hülgepüüki ka Soome holmadel ja isegi tarbeasjad toodud Soomest, mis oli ligemal kui kodumaised linnad. Soomlased käisid jälle siinseil randadel, enamasti viina viimas ja silkudega kauplemas. Vastastikune liiklemine olnud nii elav, et külmadel talvedel, kui laht üleni jäätus, kesk merd isegi kõrtsid asutatud, nagu vanemad inimesed teavad kõnelda.

Katke allikas: http://www.genealoogia.ee/Tallinn/userfiles/file/PL/PL35-2003-08.pdf


Gustav Vilbaste (Vilberg) ülestähendusi kogumisreisilt Kolga rannas 1911

Ka suuremjagu lauljaid, iseäranis rannakülades, ei olnud oma laulude avaldamisega väga kitsid. Peaaegu igal pool, kus meie oma soovi avaldasime, oli esiteks imestus ja küsimine: "Mis te nendega teete?" Mõni arvas, et meie neid "trikki" anname ja head kasu saame, teised jälle randades, et meie nende läbi ranna keelt tahame teada saada! Kui meie oma eesmärgi neile ära seletasime (mida peaaegu igas talus ja hurtsikus tuli teha), vastati, et "lugemisedki (käsud, peatükid) meelest läinud, saadik siis viel laulud", ehk "kes neid litsi (väga tihti ette tulev sõna) enam mäletab." Kui aga meie selle äraütlemise peale vaatamata veel mõne hea sõna ära raiskasime, istus eit maha, võttis töö kätte, randades enamiste võrguparandamise, ja ütles või laulis kas 5, 10, 20 ehk veel rohkemgi laulusid — üks eit, Tappurla Liut-aia Mai Kravtsov, ütles meile koguni üle 150 laulu (3–4 tuhat rida), kuna ta laulude tagavara üle 200 võib rehkendada.

*


Üleüldse näis neil, lausujatel, niisugune usk olevat, et nad omad "sõnad" enne surma ühele nooremale inimesele peavad avaldama — muidu ei sure nad ära. Minule neid avaldada oli neil paras juhtumine. Ka nähti veel igal pool see arvamine maad võtma, et "sõnad" aitavad. Kord, kui ma tähendasin, et ma eitedelt haiguste vastu "sõnu" üles kirjutasin, avaldas üks vanem mees õige tõsise näoga kahetsust selle üle, tähendades: "Ai, ai, rikuvad noore inimese ära!"


Enamiste nõuti laulude eest väikest tasu. Otsekohe just seda välja ei öeldud, aga tihti oli "Ei mina rahata laula, suud ei kullata kuluta."


*


Sõnast "viis" ei saa randlane mitte selles mõttes aru, mida talle harilikult muusikas antakse. Kui rannaeite sai palutud laulu viisi laulda, vastati, et sedaviisi ka laulu lauldud, kui tema laulab, ehk võib ka teisiti laulda. Sõna "viisi" aset täidab neil toon.


*


Randlaste suuremat lauludemõistmist võib osalt ka sellega seletada, et randlastel alati rohkem vaba aega üle jääb kui maameestel, ja et randades veel usuliikumine ei ole jõudnud laulusid hävitama hakata. Ennevanast on meri kalade poolest rikkam olnud, kalapüüdmise tingimised on ka pigem teisiti olnud kui praegu, nii et neil, kes mitte mõisas tööl või vaimuks ei käinud, kauniste vaba aega üle jäi. Enamiste oli naiste, poisikeste ja tütarlaste tulevaseks ametiks võrgukudumine, aga see amet jätab väga palju võimalust laulude laulmiseks, muinasusu iluduste ja koleduste jutustamiseks, mõistatuste andmiseks jne. Ka on vanemal ajal, ja ka nüüd hiljemal ajalgi mõnes kohas 1. novembrist, "pühimieste päivast" , mardipäevani iseäralisi "jäguehtuid" peetud. Neil jäguõhtutel ei ole tööd tehtud, vaid käidud perest peresse, aetud vanaviisi jutte ja antud "muistatuksi". Kes mõistatuste andmises ehk nende ära mõistatamises osav olnud, sellest peetud palju lugu.


*


Tantsitud on enamiste torupilli ja viiuli järele, vast hiljemal ajal on lõõtsapill (harmonik) tarvitusele tulnud. Et pilli kuivalt ei ole lastud maha jooksta, näitab see asjalugu, et praegugi õige vanad inimesed heal juhtumisel nooruse elavusega endiseid tantsulugusid veeretavad. Mineval aastal (1910) tantsis üks lõbus rannaeit kõik tantsud mulle ette, kusjuures teised vanad eided teda kaasa aitasivad. Tänavu võttis meid üks eit õige käredalt vastu: "Midä sie aidab, et tei siin tantsu ja laulu üles kirjutatte. Ottage mind ja viel toine vanaeit, viege kusagi pidu pääle, las mei siis siel tantsimme ja laulamme — siis ka inimesed nähvad." Sedaviisi arvas ta meie tööst vähe tulu tulevat.



EÜS VIII, 1230/1, 1232/3, 1238, 1243/4, 1247

Kuusalu kihelkonna KIELEST ja MIELEST

Teksti autor: Astrid Veltsmaa - Usin
NB! Koos viidetega saab seda teksti lugeda siit.

Eesti murded jaotuvad kolme suurde rühma: Põhja - Eesti ja Lõuna -
Eesti murded ning kirdemurre (rannikumurre). Murdeerinevused eri
murderühmade ja murrete vahel on olnud väga suured.
Kuusalu kihelkonna piires jaguneb Kuusalu murrak Kuusalu rannikumurrakuks,
kuuludes kirderannikumurraku alla, ja maakülades keskmurde
alla (keskmurre Kuusalust Narvani on kirjakeele aluseks). Kuusalu
rannikumurrakut kõneldakse praegugi rannakülades, kus murrak on
eriti tugev olnud, Pärispea ja Juminda poolsaarel.


Keelelisi erinevusi võib märgata, kui liikuda Kõnnu rannast Kolga randa.
Keelelised erinevused hakkavad kõrvu randlastele endilegi.
RANDLANE KONNIB JA KONELEB TASA JA TARGU.
Kirderannikumurde piirialaks võib pidada Suurpead (Pärispea ps). Kolga
rannikumurre Pedaspeast Harani (Juminda ps), Pedaspeast Salmistuni oli
keskmurdeline, Salmistult Kaberneemeni rannikumurde ala. (Salmistu ja
Kaberneeme 16. saj. rootslaste külad - P. Johannseni järgi).
Omapärasuse tõttu on Kuusalu rannikumurraku vastu huvi tundnud paljud
kogujad. Väikeses murdesõnastikus (internetis 2000. a) oli märksõnu
73397. Kõige rohkem oli VMS-s Kuusalu rannikumurde sõnu - 12552.
Kuusalu rannikumurrak paigutub esinemissageduselt võrreldes teiste
eesti murrakutega esikohale! Sõnu, mis esinevad vaid Kuusalu rannikumurrakus
ja mitte kuskil mujal oli 2256. Sõnavara küsitlemisel olid keelejuhid
vastanud - SEE EI OLE MEIE SÕNA. Keelejuhid on osutanud, et
RANNAKIEL on sõnavaraliselt rikkam kui kirjakeel.
Mandri - Eesti põhjapoolseimates külades KONELDAKSE eriti tugevat soomepärast
rannikumurret (KONELDAKSE, kui on põliselanikke, kes emapiimaga
koos esimese emakeele suhu saanud ja saavad). Kõige märgatavam
üldiselt tänapäevani säilinud erijoon, mille poolest kirderannikumurre
erineb teistest eesti murretest, on eesti keelele iseloomuliku hilise vältevahelduse
puudumine kirderannikumurdes (nagu soome keeles). Häälikuil
ja häälikuühendeil on kaks väldet: lühike ja pikk. Puudub õ-häälik,
Kõnnu ranna vanapärasele murrakule iseloomulik h-hääliku hääldamine
sõna algul, i-mitmus jne.

KIELEST JA MIELEST.
Eesti ja Soome eriteadlasi huvitas, mis annab kirderannikumurdele nii
soomepärase varjundi? Seda põhjendati tiheda läbikäimisega rannarahva
vahel. Hilisemad uurimistulemused viitavad, et tegemist võib olla vana
hõimurahva keelega, arvates kirderannikumurde lääneosa Kuusalust Viru
- Nigulani põhjamurderühma siirdkonnaks (Viru hõimuks), kes tulid Soome
lahe lõunakaldale I at keskel Ekr. Nende keelemurre on püsinud lähedasena
Soome lõunaosa keskala murretele ja on vältinud hilisemaid lõuna
poolt levinud uuendeid.


On arvesse võetud ka hilisemal ajal Eesti rannikule lainetena elama asunud
soomlasi ja soomerootslasi. Paljude Kuusalu kihelkonna suguseltside
esiema või esiisa on tulnud meie randa Soomest. Vana murdekeele säilitamist
kinnitas tihe läbikäimine üle lahe sugulaste ja sõpradega. (Pärimuslugudes)
Soome päritolu asukad on märgatavalt mõjutanud põhjaranniku
randlaste rahvakultuuri.


Ühiseid levilaid on Kuusalu rannikumurraku sõnadel Soome karjala ja
ingeri murretega. Sõnavaral on ühiseid areaale karjala, vepsa ja vadja
keelega - tunnistus põlisest kokkukuuluvusest põhja- ja idapoolsete
hõimukeeletega.


Austatud dr Gustav Vilbaste pühendas osa oma ulatuslikust elutööst
Kolga maakeele ja Kolga rannamurde uurimisele (keset Kuusalu kihelkonda)
kogudes kolklaste keele eripära.


Patriotismile rajatud Eesti rahvusriigis on põhiseadusega kaitstud normitud
eesti keel - riigikeel. Kirjakeele eelisareng on seadusega tagatud.
Murdekeele taunimise kaks lainet 1930. ka 1960. aastatel on üle elatud.
Murdekeele rikkused on väärtustatud. Kirderannikumurde kaitseks võttis
sõna Lüganuse külaselts. Lõuna - Eesti murdeid õpetatakse koolides,
avaldatakse trükiseid ja innustatakse noori säilitama kodumurret -
esimest emakeelt.


Põline kohalik keelepruuk ja põlised kohanimed on pärimuskultuuri
aluseks, ülimuslikud! Kuusalu kihelkonna identiteedi säilitamisel on
aluseks põline kultuuripärand. Kas ja kuidas on Kuusalu valla (kihelkonna)
koolides väärtustatud rikka sõnavaraga RANNAKIELT? Meie esiemade
elav kõnekeel on häbenemata hoitud kihelkonna noore põlvkonna kohalikus
keeletarbes, meie soomepärane arhailine KIEL kasutusel meie rannakülade
PIADEL ja NIEMEDEL.


Rannakülade NIEMEDEL ja PIADEL RANNAKIELE KONELEJATEGA
IDAPOHJA tormituultes kohtudes imestame meiegi, sama kihelkonna
maakeele rääkijad, kas oleme Eesti rannikul või on tormituuled meid
pühkinud Soome randa?

 

 

 
 
 
 


 

Powered by CMSimple| Template: ge-webdesign.de| html| css| Login