Laurentsiuse Selts

German English es fi French it ru sv

 

Kuusalu Vabadussõja mälestussammas on Harju maakonnas Kuusalu vallas Kuusalu asulas Kuusalu kalmistul asuv Vabadussõjas langenutele püstitatud mälestusmärk. Mälestussammas avati 16. mail 1921. See oli esimene mälestussammas Eestis, mis püstitati Vabadussõjas langenutele.

Esimese Nõukogude okupatsiooni ajal lõhuti mälestussammas 2. juulil 1941 osaliselt, tükid maeti maha. Saksa okupatsiooni ajal mälestussam-mas taastati ja avati 10. augustil 1942. Teise Nõukogude okupatsiooni ajal eemaldati 1945. aastal Vabadussõjale viitavad kirjad koos langenute ni-medega, sammas ise aga säilis oma paigas. Kolmandat korda pühitseti mälestussammas 26. novembril 1988.

(Pilt ja tekst: Vikipeedia.)

 

Kuusalu Vabadussõja mälestussamba avamise kohta 1921. aastal loe siit.

 

Vaid aasta pärast samba avamist avanes kalmistul kõndinule aga järgmine pilt:

 

Üks mälestussammas.
Päewaleht, nr. 214, 3 september 1922

Waewalt aasta eest püstitati Kuusalu surnuaiale sammas langenute mälestuseks. Juhtusin nüüd sinna, läksin sammast waatama. Keset rohtunud ja korraldamata platsi seisab ta seal, wäikene neljakandiline graniitsambakene. Olewat maksma tulnud 115.000 marka. Wõhikuna mõtled: hirmus kallis. Ja tahaksid selle summa eest midagi paremat näha. Suur summa on wälja antud, aga juba nüüd, ühe aasta järel, tundub sammas unustussambana... Keegi ei hoolitse ta ümbruse korraldamise ega ilustamise eest. Ei ühtki lille samba läheduses!

Loen sambal: kogudus mäletab oma pojad...",- ja allpool: „Kuida on wägewad langenud kesktapluses..." Mitu jämedat keelewiga. Mäletawad ju langenuid ainult omaksed ja tuttawad ja kui need kaowad, ei mäleta neid enam keegi. Küll aga wõib langenuid kogudus ja tulewased põlwed mälestada. Nimetakse sammast ju ka mälestussambaks. Ja „oma pojad" ütleb ainult see, kes Eesti keelt poolikult tunneb. Üks kuusalulane, lihtmees, kellega samba juures kõnelesin, tähendas: „Meil kõigil oli tunne, et siin wiga on, aga polnud midagi teha. Meie ütleme ju: „oma poegi?" Ja kolmas wiga: „kesk tapluses" („kesk taplust" asemel) tuleb sellest, et on wõetud piiblisalm wanas wigases tõlkes.

On kahju natukene sellest mälestussammast. On kahju, et pealkirja walmistaja nii kindlasti oma keeleoskusesse uskus, et tarwilikuks ei pidanud mitte kellegi käest nõu küsida: seda oleks wist küll iga koolilaps anda wõinud. Tahaks küsida püstitajailt: miks samba ümbrus nii rohtunud ja lillita? Tahaks südame peale panna Kuusalu kogudusele (tema on ju püstitaja): tehtagu kõik, et wigane pealkiri parandatud saaks. Siltidel on keelatud wigane keel. Olgu ta tuhat korda keelatud au- ja mälestussammastel wabaduswõitluse päewilt. Keelewead haawawad iga isamaalast. Aga saksapärased keelewead mälestussambal täidawad hinge kibedusega, sest nad tuletawad elawalt meelde orjaööd ja seda aega, kus meie keelt „maa-keeleks" hüüti. Seda kurba aega tulewatele põlwedele meelde tuletada isamaalisel ausambal pole küll mitte õige koht. Ümberpöördud, olgu unustatud ja kustutatud see ajajärk meie rahwa elust niipalju kui see wõimalik. Aga sambast mitte kaugel puhkab Kuusalu surnuaial kiwi all üks kõige parematest oma aja Eesti keeletundjatest, Eduard Ahrens... (rt.)

Kommunistide poolt 1941. aastal purustatud mälestussammas.

 

 

Powered by CMSimple| Template: ge-webdesign.de| html| css| Login