Päewaleht, nr. 214, 3 september 1922
Üks mälestussammas.
Waewalt aasta eest püstitati Kuusalu surnuaiale sammas langenute mälestuseks. Juhtusin nüüd sinna, läksin sammast waatama. Keset rohtunud ja korraldamata platsi seisab ta seal, wäikene neljakandiline graniitsambakene. Olewat maksma tulnud 115.000 marka. Wõhikuna mõtled: hirmus kallis. Ja tahaksid selle summa eest midagi paremat näha. Suur summa on wälja antud, aga juba nüüd, ühe aasta järel, tundub sammas unustussambana... Keegi ei hoolitse ta ümbruse korraldamise ega ilustamise eest. Ei ühtki lille samba läheduses!
Loen sambal: kogudus mäletab oma pojad...",- ja allpool: „Kuidas on wägewad langenud kesktapluses..." Mitu jämedat keelewiga. Mäletawad ju langenuid ainult omaksed ja tuttawad ja kui need kaowad, ei mäleta neid enam keegi. Küll aga wõib langenuid kogudus ja tulewased põlwed mälestada. Nimetakse sammast ju ka mälestussambaks. Ja „oma pojad" ütleb ainult see, kes Eesti keelt poolikult tunneb. Üks kuusalulane, lihtmees, kellega samba juures kõnelesin, tähendas:„Meil kõigil oli tunne, et siin wiga on, aga polnud midagi teha. Meie ütleme ju: „oma poegi?" Ja kolmas wiga: „kesk tapluses" („kesk taplust" asemel) tuleb sellest, et on wõetud piiblisalm wanas wigases tõlkes.
On kahju natukene sellest mälestussammast. On kahju, et pealkirja walmistaja nii kindlasti oma keeleoskusesse uskus, et tarwilikuks ei pidanud mitte kellegi käest nõu küsida: seda oleks wist küll iga koolilaps anda wõinud. Tahaks küsida püstitajailt: miks samba ümbrus nii rohtunud ja lillita? Tahaks südame peale panna Kuusalu kogudusele (tema on ju püstitaja): tehtagu kõik, et wigane pealkiri parandatud saaks. Siltidel on keelatud wigane keel. Olgu ta tuhat korda keelatud au- ja mälestussammastel wabaduswõitluse päewilt. Keelewead haawawad iga isamaalast. Aga saksapärasedkeelewead mälestussambal täidawad hinge kibedusega, sest nad tuletawad elawalt meelde orjaööd ja seda aega, kus meie keeli „maa-keeleks" hüüti. Seda kurba aega tulewatele põlwedele meelde tuletada isamaalisel ausambal pole küll mitte õige koht. Ümberpöördud, olgu unustatud ja kustutatud see ajajärk meie rahwa elust niipalju kui see wõimalik. Aga sambast mitte kaugel puhkab Kuusalu surnuaial kiwi all üks kõige parematest oma aja Eesti keeletundjatest, Eduard Ahrens...
RT.
* * *
Vaba Eestlane = Free Estonian, 5 august 1999.
Kuusalu Lauritsa kirik
45 kilomeetrit Tallinnast ida poole. Kuusalu asulas asub 13. sajandi lõpul ehitatud gooti stiilis kirik. Ehitatud Gotlandi (Ojamaa) saarel asunud tsistertslaste kloostri poolt, mille üks abikloostreid paiknes Kolgas.
Sealsed mungad olid Kuusalu rahvale pidanud jumalateenistusi. Vastupidi enamuses kõrgemale kohale ehitatuile on Kuusalu kirik rajatud pühaks peetud allikate lähedate orgu. Kiriku kõrval on ammustest aegadest asunud allikavetest toituv tiik.
Kuusalu kirik on pühitsetud Püha Laurentsiusele (Lauritsale), kes 10. augustil aastal 256 Rooma keiser Valerianuse ajal märtrina piinarikkalt tuleriidal hukati. Kuusalu koguduse pitsatil ja vanal piirikivil on seepärast küpsetusrest. Kiriku nimepäeva lauritsapäeva on tähistatud 10. augustil, mis on kujunenud kihelkondlikuks pühaks.
Viimane katoliku-usu preester Kuusalus Johann Becker kuulutas veel usupuhastuse järel jumalasõna kui luteriusu õpetaja. Pärast teda on ametis olnud 27 kirikuõpetajat. Neist Eesti kultuurilukku on jäänud õpetaja Eduard Ahrens (1803—1863) kui eesti keele uuendaja ja keeleteadlane, Ahrens on tänapäevase eesti ortograafia looja ning oma aja kohta hea eesti keele grammatika autor. Ahrens on maetud Kuusalu kalmistule.
Kiriku kannatused
Vene-Liivi sõja ajal 1564. aastal rüüstasid vene väed Kuusalu kirikut, selle võlvid purustati. 17. sajandil sai kirik uue hinnalise sisustuse. Arvatavasti Adam Pampe töökojas valmis aastal 1613 suure kunstiväärtusega renessansskantsel, mil on nelja evangelisti ja Õnnistegija kujud. Põhjasõja ajal 1710. aastal sai kirikuhoone uuesti tugevasti kannatada ja viidi ära kellad. Uue kella kinkisid 1751. aastal vabamees Kaidaste Pären ja Kosu Külaotsa Jaan; teised kellad muretsesid 1759. aastal Kolga krahvid.
Praegune altar on 1865. aastast. See on ümberehitatud vanast; Tallinna barokimeister Elert Thiele (1644—1665) valmistatud vana altari osadest, kus on Moosese ja Ristija Johannese figuurid.C. Walthreri altarimaal „Kolgata“, mis kujutab Kristust ristil. Vanema sisustuse barokseid motiive rikastavad kaks 17. sajandi laelühtrit ja vaskne seinabraa. Barokkstiilis kiivriga torn ehitati 1760. aastal. Eelmisel sajandil jäi ruum kogudusele kitsaks ja ehitati juurde ristilööv ja ristimiskamber.
Lauritsapäeval 1869. a. pühitseti Põhja-Eesti tuntuima orelimeistri Gustav Normanni orel, mis ehitati ümber 1918.a. August Terkmanni poolt. Nüüdseks vajab orel jälle uuendamist ja käsil on uurimine, kas ehitada täiesti uus orel või saab läbi osaliselt vana asendamisega. Uue ehitamine läheb maksma poolteist kuni kaks miljonit krooni, mis on Kuusalu kogudusele üle jõu käiv.
Kiriku ümbruskonnas on vaatamisväärsuseks terviklikult säilinud kirikumõis, 200 aastat vana barokkstiilis pastoraat ja mitmed kõrvalehitused. 18. sajandi lõpuni oli kiriku ümber surnuaed, mille lääneosas asuvad endiste mõisate omanike matmispaigad. Kiriku peaukse vastas seisev kabel on kuulunud Baekendorfi suguvõsale.
Kuusalu kogudusele on pühendatud 8, augustil Peetri kirikus lauritsapäeva jumalateenistus.
(MK/HO)
* * *
Päewaleht, nr. 204, 31 juuli 1936
10. Eesti kirjakeele looja unustatud haud.
Kuusallased on ja möiwadki olla uhked selle üle, et terwel Eesti rahwal on tulnud õppida selgeks nende keel wöi murrak. Sest Eesti kirjakeele looja Ed. Ahr e n s oli siin kirikuõpetajaks ning oma grammatika lõi ta siinse rahwa keele järele. Ning kui te praegu kuulete kuusallast kõnelemas laitmatut kirjakeelt, siis tuleb see sellest, et ta seda teeb juba lapsepõlwest peale enne koolis käimist.
Eduard Ahrensit aga mäletawad Kuusalus weel paljud wanad. Ta on olnud tubli hingekarjane, wahest ka wali, kuid seda selleaegse mentaliteedi kohaselt - ja alati õiglane. “See oli weel Mana Aarentsi ajal" - seda lauset kuulete wanalt kuusallaselt sagedasti, kuita meenutab minevikku. Nii, õpetajate järele, ongi inimesed kihelkonna minewiku jaganud ajajärkudeks nagu hiinlased wöi egiptlased dünastiate järele: „wana praost' Aarentsi aeg", “wana praost Kentmani aeg”, “Ney aeg", ja - wihatuna! “õpetaja Lutheri aeg"; sest pärastine ülikooli saksa koguduse õpetaja Ralf Luther laulatati mõisniku poolt ametisse wastu koguduse tahtmist ja selleks talutati kirikusse urjadniku ja wöölmündrist mõisniku Nerlingi wahel, kes mõlemad hoidsid käed taskus laskevalmis rewolwri juures. Ja okupatsiooni tulles pidas Luther kiriku õuel Seckendorfi juuresolekul kõne, kus ähwardas inglased wisata merre ja Eesti iseseiswust uskujad asetada seina ääre ...
Aga Eesti kirjakeele looja Ahrensi haud on unustuses, mahajäetud. Ta asetseb Kuusalu kauni kalmistu kõrvalise jalgtee kaldal, mis wiib raamihoone juurest mäkke. Wanad vahtrad ja männid laiutawad ta kohal, jalutsis wegeteeritvad paar hernepuu-põõsast. Kalmul asetseb waid lihtne, sammeldanud paest hauakiwi wana praosti nime, sünni- ja surmadaatumide ning ametinimetusega. Kõrwal samasugune ta abikaasa hauakiwi.
Kord kuusallased - nagu mäletaks? - vist korraldasid ta haual mingisuguse mälestusteenistuse. Ehk korrastawad nad ka igal aastal kalmu. Kuid ka tähistamine, mis eestlastele Ahrens andis, poleks liigne.