Paavst Sixtus II ordineerib Laurentsiust diakoniks (Pildi allikas: Wikipedia).

Kes oli püha Laurentsius

Laurentsius sündis 3. sajandil Hispaania linnas Huescas. Ta õppis Saragossas, kus kohtus paavst Sixtus II-ga, kellele jättis nii sügava mulje, et paavst võttis noormehe endaga Rooma kaasa. Laurentiusest sai Kiriku ülemdiakon, kelle ülesandeks oli hoida Kiriku varasid.

Enne paavst Sixtuse kinnivõtmist andis viimane kõik Kiriku raamatud ja vara Laurentiuse kätte. Kolme päeva jooksul peitis ta ära raamatud, vara aga müüs maha ja raha jaotas vaestele. Kui Rooma prefekt nõudis Laurentiuselt Kiriku vara, esitles too kõiki vaeseid, lesknaisi ja orbusid, öeldes: "Need ongi Kiriku aarded. Kristuse vaesed". Laurentius hukati 4 päeva pärast Sixtus II märtrisurma.

Laurentsiuse atribuudiks on praerest, millel ta hukati.

Tema haud asub Via Tiburtina lähedal Verano väljal, kuhu keiser Constantinuse käsul
kristlik basiilika ehitati. Rooma diakoni Laurentiuse austamine oli kogu Kirikus populaarne juba IV sajand

Laurentsiusele on pühendatud mitmeid kirikuid maailmas, sealhulgas ka Kuusalu kirik.

Tekst: Tarand, Kristi. 1995. Pühakuteraamat: Nende elulood, teod ja ikonograafilised embleemid. Tallinn: Perioodika (lühendatud)
Maal: Fra Angelico. Paavst Sixtus II ordineerib Laurentsiust diakoniks. Fresko, 1447-49 (Vatikani paavstipalee)

 

Leo Suure jutlus püha Laurentiuse martüüriumi puhul

Leo I ehk Leo Suur ehk Leo Püha oli paavst aastatel 440–461               (Pildi allikas: Wikipedia).

1. Mu armsamad, kuigi kõigi vooruste tipp ja õigluse täius sünnib armastusest, millega armastatakse Jumalat ja ligimest, siis kindlasti ei paista see armastus kellegi juures rohkem silma ega sära kirkamalt kui õndsate märtrite juures, kes on nõnda lähedal kõikide inimeste eest surnud Jeesuse Kristuse, meie Issanda, armastuse jäljendamisele ja kannatuste sarnasusele. Kuigi seda armastust, millega Issand meid on lunastanud (Rm 5:8), ei saa kellegi heategudega kõrvutada, — sest üks asi on see, et inimene, kes on igal juhul määratud surema, annab oma elu õige eest, teine asi on aga see, et surmavõlast vaba annab oma elu õelate eest, — siis ometi on ka märtrid teinud kõigi inimeste heaks üksjagu palju, sest Issand, kes neile julguse andis, on seda kasutanud selleks, et näidata, et surma piin ja risti julmus ei ole tema järgijale pelutav, vaid paljud võivad niisamuti seda teed minna. Ega ükski hea inimene ole hea üksnes enda vastu ega ühegi targa inimese tarkus sõbrusta vaid iseendaga. Tõeliste vooruste loomus on see, et see juhib särava valgusena paljusid eemale pimedast eksimusest. Jumala rahva harimiseks pole kasulikumat viisi kui märtrite oma. Kõneosavus hõlbustab eestpalvet, mõistus teeb mõjusaks veenmise. Siiski on aga näitlikus sõnadest tõhusam, enam on vaja näidata tegude, mitte sõnadega.  

2. Õnnis märter Laurentius, kelle kannatus on andnud kuulsuse tänasele päevale, oli silmapaistev selles õpetuses. Kui auline oli tema väärikus, mida isegi tema tagakiusajad tunda said, kui ta imelise, eelkõige Kristuse armastusest sütitatud meelekindluse poolt sütitatuna, ei murdunud ning tegi teisigi tugevaks oma kannatlikkuse eeskujuga! Kui paganavõimude raev möllas Kristuse väljavalitud liikmete vastu, lüües iseäranis neid, kes kuulusid vaimuliku seisusesse, süttis jumalavallatu tagakiusaja raev diakon Laurentiuse vastu, kes paistis silma nii jumalateenistuses kui kiriku varade korraldajana. Tagakiusaja arvab, et saab endale kahekordse saagi, lootes panna Laurentiuse loovutama pühad aarded ja ta tõelisest usust eemale juhtida. Kaheti on relvastanud end rahaarmastav ja tõevaenlane inimene — ahnusega, et röövida kulda, ja jumalakartmatusega, et võtta ära Kristus. Nii nõudis ta oma ahnuses, et pühakoja laitmatu teener annaks ta kätte kiriku varad. Ülivooruslik diakon näitaski, kus ta neid hoiab, osutades vaestele pühade hulkadele, kelle toitmises ja katmises olid tal kadumatud rikkuste varud, mis oli seda täielikumalt rikkumatud, et raha oli kasutatud pühal eesmärgil. 

3. Pettunud rüüstaja ärritub, süttides vihas usu vastu, mis oli rikkusi sääraselt kasutanud ja  otsustab röövida veel suurema varanduse ja võtta ära püham vara, sest mingit raha ta ei leidnud — ta käsib Lauretiusel Kristusest lahti öelda ja püüab tema meelekindlust kõigutada kõige julmemate karistustega. Kui esimesed midagi ei saavutatud, järgnesid julmemad. Tema kehaosasid, mis olid paljudest hoopidest purustatud ja lõhki kistud, kästi kõrvetada rauast restil, mis oli ise juba tulikuum ning millel tema liikmeid keerati, et valu oleks suurem ja piin kauakestvam. 

4. Sa ei saa midagi, ei saavuta midagi, oo metsik õelus! Sinu kätetööst lahutatakse surelik aine, Laurentiuse taevasse minnes oled sa läbikukkunud! Sinu leegid ei suutnud Kristuse armastuse leekidest üle käia, väline tuli oli loium sellest, mis lõõmas sees. Sa vaid teenisid märtrit oma raevus, oo tagakusaja! Valu kuhjates sa vaid kasvatasid tasu! Sest mida muud sa valmis sepitsesid, kui võitja ehte, kui isegi piinariistadest sai tema triumfi au? Rõõmustagem niisiis, mu armsad, vaimuliku rõõmuga ja kiidelgem Issandas, kes on imeline oma pühakuis (Ps 67:36 Vulg), kuulsa mehe üliõnneliku lõpu üle, kelle Issand on meile on antud nii toeks kui eeskujuks. Ta on ülistanud oma au üle kogu ilmamaa, et päikese tõusust kuni loojanguni paistaks Tema diakoni valguse sära, et see tooks kuulsust Roomale nagu Stephanos tõi kuulsust Jeruusalemmale. Laurentiuse palve ja eestkoste abile loodame lakkamata, sest nagu Apostel ütleb: „Kes tahavad elada jumalakartlikult Kristuses, neid kiusatakse taga“ (2Tim 3:12). Karastagem end armastuse vaimuga ja kinnitagem end kõigi kiusatuste vastu püsiva usuga Jeesusesse Kristusesse, meie Issandasse, kes elab ja valitseb koos Isa ja Püha Vaimuga igavesest ajast igavesti. Aamen.

Tõlgitud väljaandest: Patrologiae cursus completus. Series Latina 54, 434–437. Sancti Leonis Magni Romani pontificis opera omnia. Tomus primus. Parisii, 1846.                                                                 Tõlkinud: Sven-Olav Paavel.